Copyleft, meie igapäevane sõber

Copyleft on termin mida iseloomustab vabadus. Alternatiivselt copyrightile on copyleft litsentsid paindlikumad ning lubavad tarkvara koodi lugemist ning modifitseerimist. Hea näide copyleftist on Linux. Laadides alla näiteks Ubuntu on sul vabadus seda muuta ning ümber ehitada vastavalt oma soovile ja vajadustele, luues hoopis uue versiooni.

Midagi väga huvitavat Copyleft litenside juures on nende edasi kandumine. Näiteks on GPL litsentsi juures välja kirjutatud, GPL litsentsi kasutav tarkvara, mida modifitseeritakse ja jagatakse peab ka kasutama GPL litsentsi. Sellist litsenseerimist nimetatakse ka tugevaks Copyleftiks. Paljud kõigile tuntud programmid ka kasutavad just GPL litsentsi: Notepad++, AdBlock Plus ja WordPress on nii mõnelgi igapäevases kasutuses. 

On ka olemas nõrk Copyleft, mille juures ei pruugi originaal litsents üle kanduda. See pigem sõltub sellest mis osa Copyleftitud tööst on kasutatud. GNU kelle litsentsid jäävad pigem tugevasse kategooriasse on ka teinud n.ö nõrga litsentsi GLPL’i, kuid ka Mozilla, see ettevõte kelle looming on Firefox, omab oma litsentsi mida see brauser ka kasutab, kuid ka LibreOffice on just nende litsentsi all.

MiT litsents küll ei lähe täielikult Copylefti alla, kuid ma leian, et see on ka üks tähtsamaid tarkvara maailmas. MiT litsentsi ja teiste Copyleft litsentside vahe on see, et MiT litsents ei kandu automaatselt edasi modifitseeritud tarkvarale. Selle saab asendada mingi muu litsentsiga vastavalt oma maitsele. Selle relevantsus tuleneb aga just selle litsentsi kahest suurimast kasutajast kelleks on Google ja Facebook, kes on oma front end raamistikud selle litsentsi alla pannud. Jutt käib Angularist ja Reactist, kahest raamistikust mille peale on peaaegu kõik tänapäeva suurfirmad oma veebilehed ehitanud.