print("Hello Blog")

Täna saan ma teha midagi, mis on igale Eestlasele südamelähedane, viriseda, mitte millegi muu üle kui UX disaini üle. Pean aus olema, alguses ei tulnudki mulle ühtegi eriti vastiku ülesehitusega lehte meelde. Natukene aega mõelnud tuli mulle meelde esimene kord millal ma Amazoni prime videot üritasin kasutada. See süsteem on täielik rongi avarii. Kui ma nende video teenusele kliendiks üritasin hakata, siis visati mulle venekeelne ekraan ette kus ma pidin oma andmed sisestama, mis on veider. Ma saan aru, et neil pole Eestikeelset tõlget oma lehtedele ning Venemaa on ilmselt lähim riik mille tõlge neil eksisteerib, kuid selle asemel võiks ju visata Ingliskeelse lehe ette. See aga pole veel kõik, kui sa oled oma sarjad ära vaadanud ja otsustad, et tahad oma igakuise makse lõpetada, siis selle nupu leidmine on võimatu, muidugi ka seda võib nimetada ärimudeliks. Ma mäletan kuidas ma otsisin seda ligi pool tundi kuni ma lõpuks alla andsin ja Google juhendi järgi selle üles otsisin, aga võibo

Selles postituses ehitan ma originaalse sotsiaalvõrgustiku nimega “Tweetbook”, mitte küll reaalselt, aga mõttes, selgitades lahti mis asi on Kanban mudel. Kui meie rakendus on valmis, siis annan kiire ülevaate ka kasutatavast ärimudelist. Kanban on üks agiilse arendusmetoodika alamliike mille eeliseks on tema madal keerukus ning kõrge visuaalsus. Kanbani juures koostatakse üks suur tahvel mis koosneb kategooriatest ning nende alla minevatest lihtsamatest ülesannetest. Oletame et tahame luua uut sotsiaalvõrgustikku nimega “Tweetbook”.  Kuna sellise rakenduse olemust  saab lihtsamateks tükkideks lõigata (login ekraan, landing page, profiil jms), siis on mõtekas ka seda teha ning need omakorda liigitada  kategooriatesse “Alustamata”, “Alustatud” ja “Tehtud” olenevalt nende seisust. Selline viis annab hea ülevaate kui kaugel ollakse projektiga ning mis vajab veel tegemist. Kui võtta arvesse et “Tweetbooki“ meeskond on kaheliikmeline, siis pole meil ka projektijuhti, mis pole Kanbani puhul

See nädal sai läbi loetud “Hacker HOWTO” ning nüüd oleks asjalik oma mõtteid jagada sellel teemal. Esiteks tahaks mainida, et kui selle dokumendi eesmärk on inimesi meelitada häkkeri kultuuri, siis see põrub veidi. Terve see dokument jättis mulje nagu see oleks kirjutatud autoriteedi positsioonist, vaadates ülevalt alla lugeja peale mis üldiselt ei ole hea mõtteviisi propageerimise meetod. Võibolla sain ma kirjutajast valesti aru, mis ongi üks teksti miinustest, ilmselt on kõigil olnud hetki, kus kirjutad sõbrale midagi naljaga pooleks ja ta ei saa sellest aru. Üks asi mis koheselt silma jäi ning mulle väga meeldis oli häkkeri eristamine kräkkerist ehk inimesest kes muugib lahti kontosid ja tegeleb kriminaalsete tegevustega. Siinkohal tekib aga küsimus, et kuidas peaks nimetama  “White hat-”, “Grey hat-” ja “Black hat-” häkkereid või isegi pentestereid siis? Kas ka nemad on kräkkerid? Tekstis toodi välja, et kräkkeri ja häkkeri vahe on see, et   “häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuva

Mark Zuckerberg (Facebook) Esimene juht kellest soovin rääkida on Mark Zuckerberg, kes on vaieldamatult 21. Sajandi ühe suurima eduloo peategelaseks. Selle asemel et sõita kalli autoga või riietada ennast kallite ülikondadega on ta hoopis loonud parima keskkonna oma töötajatele, kus nad saaksid töötada projektide kallal, mis neile meeldivad. Sellenädalasest wiki artiklist tõmbaksin paralleelid arengumootoriga just selle põhjusega. Traditsiooniliselt ei luba ülemused sul nii öelda “teha mida sa tahad”, vaid sulle on määratud kindel ülesanne. Tema, aga usub, et kui inimesel lasta valida mis projekti kallal ta tahab tööd teha, siis ta õpib ka vajalikud oskused selle jaoks ära. Lisaks sellele on ta ka mentori rollis. Facebook on tuntud oma lameda organisatsioonimudeli poolest, kus juht ei eralda ennast oma alluvatest, vaid suhtleb nendega pidevalt, töötab nende keskel ja innustab neid võtma riske. Siit tuleneb ka mentori paralleel, ta käib ringi ja inspireerib oma töötajaid ning annab neil