Copyright'i reformatsioon

Teine peatükk “The case for copyright reform”ist oli huvitav lugemine ning tekitas paar endapoolset mõtet mille nüüd põgusalt siin edasi annan. Muidugi pole mul tausta õigusteaduses ning lähenen teemale talupoja mõistusega, kuid loodetavasti teeb see mu postituse vähe huvitavamaks.

Enamus ettepanekutega olen ma täiesti nõus. Muidugi peab viitama originaali autorile kui sa kavatsed seda kasutada, kas oma videos või muusikas vms ning copyright’i kestvuse ajad on meeletult pikad. 

Samplimiste osas ei näe ma hetkel probleeme, sest see on tänapäeva muusikatööstuses suhtelisest tavaline, teiste lugudest laenamine lisab vürtsi ning võib isegi väiksemaid artiste kaardile tuua. See probleem esines küll paar aastat tagasi YouTube’s kus inimesed kes kasutasid lõike filmidest, muusikast või teiste kasutajate videotest said ebaõiglaseid hoitausi copyright’i reeglite rikkumise eest. Tänaseks on see probleem, aga suuresti kadunud.

DRM’i puhu toovad nad välja, et see takistab sageli inimesi kasutamast applikatsioone isegi kui neil on õigus neid kasutada. See tundub minu jaoks veidi raskesti usutav.  Enda kogemusest võin öelda, et mul pole kordagi sellist probleemi olnud ega ei tea ka teisi kes oleks selle probleemiga kokku puutunud. Muidugi kui tulla erinevate DRM liikide juurde, siis osad on tõesti veidi paranoilised ning piiravad toote kasutamist teatud olukordades. Always online on küll tülikas, kuid kõik äpid mis seda kasutavad annavad ka oma kasutajat sellest teada ja eks see tülikus ongi selle tugevus.

Elevant ruumis on aga “Free Non-Commercial Sharing”, kus autor(id) väitsid, et intellektuaalse vara jagamine peaks olema tavainimesele vaba ja tõid näitena aja kus keegi ei keelanud inimestele muusika salvestamist kassetile või luuletuse ajalehest välja lõikamist ning selle jagamist. See tundub, aga väga nõrk argument. See et midagi oli legaalne vanasti, ei tähenda, et see peaks ka nii tänapäeval olema. 

Põhjus miks artistid või ettevõtted, kes neid esindasid ei tegelenud aktiivselt intellektuaalse vara jagamise piiramisega võib peituda selles, et neil polnud võimalik kindlaks teha kui paljud inimesed reaalselt muusikat või artikleid jagasid. Tänapäeval toimub aga selline tegevus internetis, mis teeb selle jälgimise lihtsamaks. 

Isiklikult arvan, et suured artistid peaksid jälgima Radioheadi eeskuju, kes lasi oma fännidel oma albumit ükskõik mis hinna eest alla laadida. Ka 0 dollarit oli sobiv hind. 60% allalaadiatest ei maksnudki sentigi, kuid sellegi poolest teenis bänd selle albumiga rohkem raha kui kõigi eelnevatega kokku. Selline lähenemine muudaks piraatluse mõttetuks ning ainukesed kes muusikat läbi torrentite alla laeks oleksid autoritaarsete riikide elanikud, näiteks Hiina, Süüria või Iraani kodanikud.

Allikad:

http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

https://www.rollingstone.com/music/music-news/radiohead-publishers-reveal-in-rainbows-numbers-67629/